Kas tõesti on mõtet enam jätkata?
Mööda elu allakäigu rada matkata.
Ei suuda enam millesti ega kellesti hoolida,
vahel tahaks lihtsalt autot puusse roolida.
Enam ei paista elus valgus,
kas tõesti on see alles kogu piina algus?
Päevast-päeva ainult tunned valu,
päevast-päeva surma ainult palud.
Soovin igavest rahu,
sest südamesse piina enam lihtsalt ei mahu.
Armastus asendund on elu vihkamisega,
omaenda surma ihkamisega.
Suren ja unustusse vajun ma ruttu,
nii, et keegi pole mind taga nutnud.
Hüvastijätt on käes,
teist enam kedagi, iial ei näe.

Patīk 1