Kui oma mõõgaga lõiganud jalgu,
jäävad võõrad sõnad hinge kõlama,
kui võõra poolt söödu,
jäävad luudki päikese käes särama!
Ta ei küsi vaid tuleb ja raiub,
ta ei vaiki vaid alati karjub,
ta on olnud ja mullana vana,
ta on ka siis kui surnud sa, kui kala!
Kui tuli, ta loob ja hävitab,
kui vesi, ta koob kuid räsib ka,
kui õhk, ta elab kuid surma toob,
kui maa, ta su korjuse uueks loob!
Ta ei teada, ta tuleb,
sind tantsuga kaasa viib,
kui korraks ka sureb,
elab taas kui puutab armuinglitiib!

Patīk 1