Vahel olen kui päike… särav ja soe, hingelt suur ja samas olemuselt nii väike… Täis
meeletut hellust ja valgust, tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea ja
ei vaata kunagi kurbust enese sees... Vahel olen kui kuu… veidi külm ja
kauge, kuu, mille ümber särab küll palju tähti, kuid mina tahaks kumada
vaid sellele ühele... Vahel olen kui tuuleiil… mis õrnalt kohiseb su
kõrvus, sasib Su juukseid, vallatleb puudelatvades ja laulab unelaulu
väikestele lindudele. Tuul, mis uitab üksi aasal… tuul, mis tahaks
Sinugi haarata kaasa ja hoida.. Vahel olen kui pehme rannaliiv Su
jalgade all… veidike kuum ja veidike torkiv, aga meeldivalt mõnus, et
teda igatseda kui ta Su talla alt kaob, rannaliiv, mis joonistab vagusi,
ehitab torne ja pudeneb Su käte vahelt kui peod avad... Vot selline
olengi.... unistav mõtlik veidi omapärane vahel väga kurb vahel
piiritult õnnelik, vahel üksik, vahel liigagi sõbralik..
Kommentaare veel ei ole.
Lisa kommentaar, ole esimene!