Hing karjumas üksikul väljal
väetina varjumas tühjuse taustal.
Sügisena närbumas hääletult sees,
torm lainedega puhastust ootamas ees.
Vihmana pesta puhtaks oma tundeid ja mõtteid,
tormina segada tunnete-vett,
kaotades jalgealust, seda tagasi võttes,
ei saagi elut oodata vaid mett.
Andes lahkelt endast tükke,
mõtlematagi sellele, mis vastu saan,
suudan ehk südames süütada lõkke,
mis leekides igavest võiks põleda.

Meeldib! 3