Päkapikk kodus nina pikk,
kirtsutab kulmu, närib teetolmu,
aga leiab põhjapõdra,
kingiks pöialliisile,
ning siis ühe sisutühja,
mõtte kriisile.
  Päkapikk näeb hommikut,
näeb õhtut,
näeb enda paisuvat kõhtu,
näeb ja seisab.
  Päkapikkul kõik ja mitte midagi,
sest teab mis võit või ei tea sedagi.
Ta loobunud võitmast on ise
ja joobunud elust imelisest.
  Aga plaanib head ja soovib paremat
loodab et tead, et ei olnud hullemat,
sellest keemiast.
 Pühendusega neile, kes teavad ,mida ma  sellega mõtlesin!

Meeldib!