Aknaklaasile langevad rasked vesised helbed,
mis peagi muutuvad veeks ja voolavad niredena alla.
Õhtu päikese kiired nii teravad ja helged,
lõikavad sirgena läbi pitskardina kitsukesse tuppa.
Kollaste kiirete vihus hõljumas tihe tolm,
raamaturiiul otsas vana kõuts end seadnud on sisse.
Ju seal magada tal hea- pole külm,
akna taga oksal üks vares päästmas valla kriske.
Lumel pole ühtegi jälge,
keegi tänaval täna ei käi.
Õhtu nii üksida, selge,
mõni pilvgi pildile jäi.

Нравится 3