ei ole olemas mehe ja naise vahelist armastust, on vaid iha ja kui see lõppeb jääb järgi ainult tühjus ja valu... ja siis algab kõik uuesti ja lõppeb alati, kuniks lõpuks jääb ainult üksindus....
Ma igatsen seda,
mida kunagi ei saa...
seda armastust,
mis jääb -
ja ei kustu eal.
MA igatsen Teda,
keda kunagi ei saa...
Teda keda armastada,
hoida ja lohutada -
igavesti...
päev päikest täis
Ma ei tahaks olla mina.
Tahaks olla kivi.
Üks lööks jalaga,
teine sülitaks mu peale,
kolmas talluks maa´sse.
Mõne aja pärast leiaks keegi
ja oleks õnnelik -
- ja siis ma oleks jälle teel.
Üks lööks jalaga,
teine sülitaks mu peale,
kolmas talluks maa´sse,
aga mulle, see ei loeks,
sest ma oleks -
- külm ja kõva kivi.
Ma ei taha olla mina -
- tahan olla kivi.
Täna avasid mu silmad,
täna läksid ära.
Tänane suur valu,
homme tühjusega täitub.
Kuid täna ma tahaksin
nutta ja karjuda.
Üht südme nurkka sulle hoida,
sest homme ma enam ei suuda.
Veel üks hetk
mu kõrval viibi,
kuni jahtub kõik.
Veel üks hetk
mu`st hoia kinni,
kuni tuleb lõpp.
Veel üht hetke
palun sul´lt,
mõtle veel kui lähed...
Ma lendan,
lendan kõrgustest alla.
Ma kukun,
kukun sügavale sohu.
Sa võiksid,
võiksid püüda mind kinni.
Sa ei taha.
ei taha mind päästa.
Ma sulgen silmad,
et mitte näha,
su külmi kalkke silmi.
Ma sulgen suu,
et mitte öelda,
mõtlemattuid sõnu.
Ma sulgen kõrvad,
et ma ei kuuleks,
kõrkke etteheited.
Ma sulgen südame,
et sa ei teaks,
kui valus on mul hetkel...
See jäine üksindus
on piinav.
Tapke, mind!
Ärge puutuge neid,
keda armastatakse.
Hukake, mind!
Ärge tehke haiget neile,
kellest hoolitakse.
Rebige, mu keha tükkideks
ja söötke koertele,
sest mu süda ja hing
on juba kilduteks...
Su riided veel mu kappis,
su lõhna tuba täis
nagu poleks läind sa ära
nii esmapilgul näib.
Näe kõikjal armund paare,
õnnest naerul suid.
Nukralt pisar üle põse veereb,
hing haige ja igatsust täis.