kuidas sa võisid?
Jim Willis, 2001
Kui ma olin
kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa
kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja
paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks.
Kui ma
olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid:
“Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu
kõhtu sügada.
Sul oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et
minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja
kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi
olla parem.
Me käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel
pargis , autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest sa
ütlesid, et jäätis on koertele halb), ja ma tegin pikku uinakuid
päikese käes, oodates, et Sa päeva õhtul koju tuleksid.
Lõpuks
hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile.
Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind
kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte
iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt,
kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid…