Mõned väikesed vihjed, enne kui armud kellegisse... Armastus on asi mida tuleks hoida, ükskõik kui raske ka poleks!

On raske leida õigeid sõnu. Sõnu, millega meelde jääda. Sõnu, millega
tungida südametesse. Sõnu, mis meelde jääks. Sõnu, mis väljendaks
tundeid. Sõnu, mis väljendaks meeleolu. Sõnu, mis väljendaks rõõmu ja
valu, kirge ja armastust, õnne ja õnnetust, armumist ja selle olemust.
Raseke on leida sõnu, mis jääks meelde vaid Sulle. Sõnu, millest teised
aru ei saa. Sõnu, mida mõistame ainult meie kaks. Sõnu, mis teistele
midagi ei tähendaks, aga meile oleks see kui terve elu.
Neid sõnu on palju, kuid on vaid üks, mis ütleks kõik. Seda meeleolu,
tundeid, seda kõike, mis on mu sees, on raske sõnadesse panna, sest
selliseid sõnu ei ole veel loodud. Sõnu, mis väljendaks MINU tundeid,
kirge ja armastust Sinu vastu. Kuid südames ma loodan, et saad minust
aru ka siis, kui ma ei lausu ühtki sõna.
Ma tahan, et sa näeksid seda kõike mu silmades, sest need sõnad, mida
loodud pole, peegelduvad neis. Kuid hetkel suudan ma öelda sõnadest
vaid üht- IGATSEN....
Armastada tähendab riskida jääda vastuarmastuseta. Loota tähendab
riskida pettumisega. Ent riskima peab, sest elu suurim risk on mitte
millegagi riskida. Kes millegagi ei riski ei tee midagi, ei näe midagi,
tal ei ole midagi ja ta ise ei ole midagi. Ta on võimetu õppima,
tundma, muutuma, kasvama, armastama ja elama.
Inimesed, kes ei oska enda elu elada!
Te olete julmalt kiftid! Kui oma elu pole siis aitate seda teistel
elada! Arvate et suudate nende elu persse keerata aga teate mis..kõik
ei ole nii nõrgad et lasevad teil oma ellu vahele trügida!
Mul on olemas keegi kelle nimel olen valmis ära ütlema kõigile ja
kõigele ;)
Meie vahele ei tule lihtsalt mitte miski.. On selge?
Kuidas leppida teadmisega, et õnn ei pruugi igavesti kesta või et ühel
päeval lõppeb ka elu? Kuidas saab elada edasi, kui meelel mõlguvad
mälestused hullumeelselt kirglikest öödest ja päevadest? Kuidas saab
unustada kõiki neid ilus-armsaid sõnu, mida teineteisele vahetpidamata
kingitud sai?Kui miilustavate paarikeste nägemine tänaval meele päris
mõruks ajab?
Armastuse kadumisega on raske toime tulla, sest paraku on see nii, et
kui kaob arm, lähevad lahku ka teed. Kas alati kohe ja nüüd ja praegu,
aga mingis plaanis kindlasti. Minejaks võib olla üks või teine või
mõlemad ning ega suurt vahet polegi. Mõnes mõttes on esimesel minejal
alati kergem, sest tema on juba endas selgusele jõudnud, aru saanud, et
arm on haihtunud, kustunud, vaibunud. Kuigi, kerge pole see kellelegi.
Tehes valu teistele, haavad eelkõige ikka iseennast...:(

Μου αρέσει! 1